Wana rahwausu, laulude ja kommete korjamine on meil praegu täies joones. On need ehitusekiwid koos, siis saab neist aegamööda — kui ehitusmeister käe külge paneb — tore maja, kus sees pühapäiwiti wõime käia ja waadata, kuidas meie esiwanemate waimueluga lugu olnud.

Selle maja kallal tehakse juba mõnda aega tööd, Soomes ja Saares, Wolga ja Doonau kallastel, igalpool, kus aga Taaralaste taimed wõsumas. Selles majas saawad kaugele koost pillutatud lapsed jälle kokku, see on neil ehk ainsamaks ude­meks, kuna kõik teised katki on rebitud.

Agarad ehitajad on Soomlased. Soomlane M. A. Castren oli esimene, kes teaduslikult Soome sugu rahwaste muinasaega, iseäranis nende usku ja jumalateenistust hakkas uurima; tema on selle teaduse kuulus põhjendaja.

Pärad Castren'i on iseäranis Helsingi ülikooli õpetaja Julius Krohn tähendatud teadult edasi nihutanud. Aga Maana käsi riisus waimustatud töölise paremas mehe eas: palju oli ta teinud, palju jäi poolele.

Isa waimu, tööhimu ja waimustuse oli ta poeg pärinud. Kaarle Krohn on nüüd Hellingi ülikoolis ila Lööd tähendatud põllul jätkamas. Soomlastel on õnneks antud, et nad oma muinasaja uurimiseks tööd wõiwad teha. Et see meie omaga kokku jookseb, siis saame meiegi mõne raasukese õnnelikuma wenna laualt. Üks niisugustest raasukestest on järeltulew kirjatükk.

Julius Krohn'il oli põhjalik töö Soome sugu paganaaeglest jumalateenistusest käsil: selle jättis surm poolele. Ta poeg on omalt poolt nüüd isa töö lõpetanud ja raamatus ilmutanud. Raamatu nimi: "Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus". Helsingis 1894: 193 lehekülge suur, 62 pilti.

Allpool anname raamatuil lühikese sisukirjelduse. Kirjutusele selgituseks lisame ka mõned tähtsamad pildid juure, mis meie raamatu kirjutaja lahkuse läbi oleme saanud.

 

1. Pühad kohad.

Kõikidelt paganate ehitustelt on kõige toredamad ja ilusamad need pühad hooned, kus salajamad südame soowid ja ihkamised jumalatele ilmutati, kus wägewatele awitajatele palweid ja tänu awaldati. Keda ei paneks imestelema Egiptuse ohwri-saalide pildikirjud seinad, Baabiloni templite lugematad tornid, Greeka ja Rooma kunstirikkad sammaskäigud! Iga rahwas on katsunud siin teha, mis ta iganes mõistis ja suutis. Mitmed neist ehitustelt, nagu Hiinas ja Indias, seisawad praegu weel — ikka alles rahwale kogumise paigaks: paljud jälle häwitas Ristijumala tulek, nii et asetki enam teada ei ole. Aga mälestus jäi mõnda kohta ja õnnejuhtumisel koguni kirjelduski. Nii kuuleme näituseks Wendi rahwa rikkalt templilt Röögu (Rügen) saarel, Rootslaste kullaga ehitud Upsala jumalahoonest ja muilt.

Kuis siis meie esiwanematega lugu on? Kas nad oma jumalatele ka hooneid ehitasiwad?

Skandinaawia juttudes räägitakse Soome sugu rahwa toredalt templilt Bjarmide maal ja teisest weel toredamalt Wiena (Dwiina) jõe kaldal. Neis kiiskanud seinad kullalt ja hõbedalt, wälkunud Jomala ja Thori kujud kallistelt kiwidest; templi hoidjateks olnud nõianaesed ja kõiksugu imeloomad. Läwel all oodanud lubata sissetungijat mürgiga täidetud haud.

Kahju, need kirjeldused on paljalt muinasjutud. Enam wäärt on, mis meile Skandinaawia reisijad jutustawad. Aastal 1026 käisiwad Thore Hund ja Karli Bjarmide maal kauplemas, ühtlasi ka pühas paigas rööwimas. Esiti tungisiwad nad läbi suure metsa, liis jõudsiwad tara ehk aia juure. Siin oli lukus wäraw. Seespool wärawat küngas, linna maetud kulda ja hõbedat. Ka seisis siin Jomala kuju puud, põlwil rahaga täidetud hõbekauss, kaelas paks rõngas. Kuus meed, kaks korraga, oliwad wahiks. — Templid ei ole juttugi.

Et Thore Hundi sõnumed tõe põhja päül seisawad, sest annab praegune aeg tunnistust. Bjarmi rahwa järeltulijate, Sürjäänide, Permjakkide, Wotjakkide juures leidub weel nüüdselgi ajal niisuguseid püha paikasid. Wotjakkidel oli enamasti igal perel oma lud ehk hiis, suuremad oliwad terwe küla omad, ja kõige kuulsamates käis ligidalt ja kaugelt inimesi ohwerdamas. Kaasani kubermangus on üks tähtsamatesh ohwripuiestikkudesl. Ta on mäe kaldal, keskel kaswab suur wana tamm, äärte pääl wäiksemad tammed. Puude otsas ripuwad ohwerdatud loomade nahad ja pääluud. Ümber 'on tugew aed; aia wärawat ei saa muul ajal awada, kui kolme aasta tagat suurema ohwripidu aegu, ja ka siis ainult mitmesuguste palwete ja ohwrite järel. Sell ajal kogub hia Wotjakkisid kogu Kaasani kubermangul! ja Wjatkastki. Siin tuuakse ainult tähtlaid, luuri ohwrid; wäiksemate jaoks on muud kohad ja need lagedasti ilma kaitsewa aiata.

Tsheremisside ohwripaigad on pea niisamasugused.  Minewa aastasaja reisija kirjeldab meile ühte: "Aial oli kolm wärawat: läänepoolsest astus rahwas sisse, idapoolsesl toodi ohwriloomad, lõunapoolsed weeti ohwrile tarwiline wesi. Suurema puu juurel, mis ülijumalale, Juma'le, pühitsetud oli, seisis laud. Ligidal katuse all keedeti ohwrilihad. Naesed ei tohtinud ülepää sisse astuda, mehed mitte ilma ohwriannita."

Nüüdsel ajal ohwripaigad siin ristiusu mõjul enam nii täielikud ei ole, aga pühaks neid peetakse; ei tohi keegi siit enese tarwis puid raiuda, ei oksagi murda. Ohwripaigad on enamasti kõrgel ja kaunil kohal, wee lähedal. Sagedasti on suure ohwripaiga ääres, mis häädele jumalatele pühitsetud, teine wäiksem, kus pahu waimusid lepitatakse.

Tundra - Laplaste ohwrikohad oliwad kõrgetel mägedel, Mets-Laplased walisiwad kauni lageda paiga kesk metsa ehk lõherikka kose, Meri-Laplased mõne kaugele merde ulatawa kaljuneeme. Selle pääle waadati, et ükski asi siin olewate ju­malate rahu ei eksitanud. Ligidal ei tohtinud keegi kära teha, ei kõwasti rääkidagi. Tühja käega tulla oli keeldud. Kellel midagi ühes ei olnud, pidi wähemalt enne ohwerdatud elajate luid käega puudutama. Naesed ligi piiri tulla ei julgenud.

Pühades paikades seisiwad puust ja kiwist tehtud jumalate kujud. Puujumalatele oli sagedasti alus ehitatud, neli ehk enam tulpa rammiti maa sisse, otsad ühendati lattidega ja malkadega: kiwijumalaid kaitsis kiwiaed. Jumalate kujude ette laotati talwel wärskeid männa oksi, suwel mõne lehtpuu oksi. Ka jäeti liia ohwerdatud põhjapõtrade nahad, kõigi pää ja sõrgadega.

Kus kummardasiwad siis meie esiwanemad oma jumalaid? Jälle juhatawad meid kõik jäljed loodule templisse, kus haljas metsamuru põrandaks, katuseks kohawad puud.

Juba Läti Hindrik räägib pühadest metsatukkadest, Adam Olearius a. 1635 pühadest puudest, mis ladwani okstest puhtaks laasitud ja punaste paeltega ehitud olnud.

Gutslass nimetab, pühad Wõhandu jõest kõneldes, selle jõe hallik olla mäe nõlwal, ilusa metsatuka sees, aed ümber. Kogu ümbrus, 25 jalga igale poole, olla niisama püha, kui hallik ja wesi; ei siin tohtida keegi puid raiuda, ega oksi murda, kui surra ei tahtwat.

Wanadest kirikuraamatuted loeme, siin ja sääl olla ülemate käsu pääle pühasid puid ja metsatukakeli maha raiutud. Kaawere mõisa ligidal, Põltsamaa kihelkonnas, seisnud püha puu ees kiwialtar, kaks küünart kõrge, üks pikk, pea niisama lai. Palupära mõisa ligidal, Otepää kihelkonnas, olnud weel käesolewal aastasaja! püha hiis, hiie ligidal neljanurgeline kiwi, alt laiem kui päält, kõiksugu sisselõigatud piltisid täis.

Ega jõua kõiki kohte nimetada, mis rahwa jutu järel wanast pühaks peeti, ja milleded ebausklik teekäija praegu weel, kui ka mitte auukartusega, siis ometi hirmuwärinaga mööda ruttab. Siit ja säält kuuleme war j u s ai u d est, warjupuuded, hiiepuuded, pelgupuuded. Wõrumaal peatawad matuselised tee ääres wirwepuu juures ja lõikawad mälestuseks risti puu sisse. Iseäranis Eesti saared on rikkad sellekohalisted mälestusted. Nende ridade kirjutaja kodu ligidal mühab Kaarma männik; kesk männikut piirawad liiwamäekesed lehtmetsa tuka kell; siin kohisewate kaskede all, jutustab rahwa suu, tõusnud sagedasti palwed jumalate poole.

Jung (Kodumaalt Nr. 6) teatab ohwriaedadest; neid oli pea iga talu juures; peremees pidas hoolt, et aed ikka hääs korras oli. Sinna ohwriaeda wiidi uudsewiljast esimene peotäis, weristatud loomast esimene lihapala, õllest esimene kulbitäis; enne ei julgenud keegi maitsedagi. Oli ohwer wiimata jäänud ja jumalad karistuseks talule mõne õnnetule kaela saatnud, siis ei awitanud muud, kui kukk ehk kana ohwerdada. Suuremad hiied, enamasti kõrgematel kohtadel, oliwad ka aiaga kaitstud, neis käis terwe küla ehk mitme küla rahwas koos ohwerdamas.

Ülemal rääkisime kiwist, altarist, mis püha koha ligidal seisis. Kreutzwald nimetab, niisuguseid "Uku kiwisid" olnud pea iga talu juures. Kewadel, kui oras tärganud ja sügisel, kui wili lõigatud, wiidud neile ohwrid. Wiljandimaal, Paistu kihelkonnas, on paari talu ligidal terwed kiwiraunad, kus ohwerdati ja paluti. Rahwas nimetawat neid "Tõnise mägedeks". Saaremaal, Tumala mõisa juures, on ohwrikiwi, päält poolt täis wäikeseid aukusid; wist ohwriwere kogumiseks.

Soomlaste pühad kohad meie omadest palju lahku ei löö; ka nemad auustasiwad oma jumalaid metsa tukkades. Aastal 1229 lubab paawst Gregorius IX. Soome piiskopi Toomale paganate pühad waarikud; a. 1237 kaebab paawst, paganausulised Soomlased kihutanud ristiusulisi niikaua ümber pühade puude, künni nad surnult maha langenud.

Soomlased walisiwad ohwrikohad häämeelega kõrgematele paikadele, nimeks andsiwad nad neile nii kui Eestlased omadele hiisi. Jänisjärwe läänerannal ohwerdati weel hiljuti suurele kiwile; naesed wiisiwad kiwile piima, lehmakarwu, willu j. n. e., mehed wilja. Keegi naene, Toiwase Kirsti, oli preestriks; ta toimetas ohwrid ja andis ohwerdajatele jumalate poolt wastused.

Sama tähendus, mis neil talude ligidal olewatel puudel karjapidamise ja põlluharimise kohta on, on teistel, kaugematel, jahi ja kalapüüdmise kohta. Jahimees riputas karu sooled, pää n. n. e. puu oksale, kalamees puistas ta juurele kala soomused ja rapped. Üks liik pühasid puid on ühenduses matusekohtadega ja surnute auustamisega. Pääle nende, mis matusepaikadel kaswawad, pääle wanade ohriwaarikute wiimaste tüwide, on teisi, kuhu ristisid ja märkisid sisse lõigatakse, kui surnud neist mööda wiiakse (meie wirwepuud). See olla rohuks kodukäimise wasta. Mõnikord riputatakse nende külge lauakene surnu nimega ja aastaarwuga. Puu ise laasitakse harilikult oksadest puhtaks.

Weel oleks Soomlaste ja nimelt Sawolaste juures nimetamise wäärt nende karsikot, Eesti keeli ehk kartlikud, laasikud. Kui keegi Sawolane metsa uue talu asutas, siis jättis ta talu ligidal wäikese puusalgakese maha raiumata. Suri talus keegi, siis kartsiti, laasiti tema jaoks üks puu ära ja ohwerdati siin surnule.

Pärastpoole muutus asi nii, et ainult pereisa, -ema ja wanem poeg niisugule puu wääriliseks arwati. Aegamööda jäi kõigest ohwriwaarikust ainult üks puu järele; iga surnu mälestuseks laasiti sest üks oks maha.

Ise liiki on jälle n. n. muistokarsikot (mälestuse kartsikud): mõne suure õnnetuse ehk muu tähtsa juhtumise mälestuseks laasiti puu ära. Tuli keegi esimest korda kuhugi talusse, siis laasiti tema auuks puu; ladw jäeti, ja kesk puud abielu inimesele kaks oksa, wallalisele üks. Kes esimest korda linnas käis, laasis enesele puu; need puud nimetati wiinapuud, sest et kartliku tegija teistele wiina pidi pakkuma. Niisama tegi wana mees, kes ennast wiimasel linnareilil arwas olewat.

Nii oleme siis näinud, et nimetatud Soome sugu rahwastel (ja, kus wõimalik, Laplastelgi) kõigil üks ja seesama ohwripaik oli: metsatukk, aed ümber. Aegamööda asusiwad terwete puudesalkade asemele üksikud pühad puud. Ohwripaigaks waliti, kus wõimalik, kõrgem koht, wee ligidal.

Siberis elawatel Soome sugu rahwastel on ohwripaigaks, niisama kui Euroopa suguwendadel, metsatukk, aga ühe tähtsa wahega: ohwripaik on neil ilma aiata. Arwatawasti on Euroopa Soomlased aia tegemise mõnelt Slaawi wõi Germaani rahwalt õppinud, kes ju mõneski muus asjas juba muinasajal, kui weel kogu Põhja-Wenemaa Soome rahwastel ühiseks asupaigaks oli, meile õpetust on annud.

Aga Siberi rahwaste ohwripaikades äratab üks teine asi meie tähelepanemist: see on ait, kuhu jumalale toodud anded koguti. Neil aitadel oli suur tähendus rahwa majapidamises; siin hoiti kallid nähku, raha, metallilt asju j. n. e. Nad oliwad kui mõni rahwapank: waestel aegadel wõis siit wõlaks wõtta ja päralt jälle tagasi maksta. Weel paarikümne aasta eest leiti Woguulide ohwriaitades kümnete leisikate kaupa hõbedat.

Ostjakkide ohwriait oli küünra kõrguse puukannu pääle ehitatud. Pääle ohwriannete hoiti siin jumalate kujusid. (Pilt Nr. 1.)

 

Pilt nr. 1 - Ostjakkide ohwriait

Aida kõrwal on tellingid, kõiksugu riidetükkidega kaunistatud.

Nimetatud ehitule mood ei olnud ainukene. Oli sülla kuue kõrguseid neljanurgelisi, ilma ukseta tornisid. Sees rippus soobeli nahkalid, kallilt riiet, ohwerdatud hobuste nahkasid kõige pää ja kapjadega j. n. e.

Ostjakid teenisiwad oma jumalaid pikkades küüni moodi, tohuga kaetud, hoonetes; tagaseina ääres seisis kaks ebajumala kuju — teine mehe, teine naese riides — palkidelt ehitatud altari pääl, nende ümber suur hulk nartsudesse mähitud põhjapõdra, rebale, hirwe ja jänese kujusid.

Woguulidel oli Konda jõe ääres jumalahoone; sinna ei tohtinud keegi muu sisse astuda, kui aga preester; seest kuuldi sagedasti jumala häält, iseäranis, kui ta mõnda ohwrit nõudis. Hoone ees pidasiwad kaks purpuri riietes meelt wahti, oda käes. Castren seletab, kogu sugukonna ebajumalaid hoitud ise telgis, perejumalaid elamisehoone taganurgas. Jumalate ees seisiwad wakad, kuhu ohwrid sisse pandi. Nimetatud nurka peeti nii pühaks, et naesed sinna minna ei tohtinud.

Astume nüüd tagati Permi Soomlaste juure, kelledega meie algasime, siis näeme, et neilgi niisamasuguseid ohwriaitasid ja jumalahooneid oli. Ka wanade Bjarmide juures kuuleme neist.

Wotjakkidel on weel tänapäew igal perel oma kuala ehk koda jumalateenistuse tarwis. Pääle nende on igas külas üks üleüldine sugukuala, ehk ka mitu, kui külas mitu sugukonda elab. Mõnel on sagedasti kokku üks suur kuala, ja nimelt sääl külas, kult nad elialgul pärit. Kuala on küüni moodi, neljanurgeline ehitus ilma kiwialuseta, põrandata ja akandeta. Keskel ripub tulekoha üle suur katal. Seinte ääres on pingid, pahemat kätt uksest laud ja tool, pahemas taganurgas laudil kaanega korw, korwi sees kõiksugu ohwriandeid. Suured, üleüldised kualad seisiwad wäljaspool küla, mäe pääl ehk jõe kaldal. On tarwis kuala teile kohta ehitada, siis põletatakse wana ära; tuhk ja söed wiiakse sinna paika, kuhu uus peab tulema.

Ka Tsheremislide, Tshuwashide ja Mordwalaste juures leiame jälgi jumalahoonetest.

Kas neid Laplastel oli, seda meie ei tea; aga ühte nurka eluhoones nad pidasiwad pühaks ja hoidsiwad sääl paganaaja lõpul nõiatrumma, enne seda wist ebajumalate kujusid.

Karjalaste jumalahoonetest on meil mitu tunnistust; näituseks kaebab Nowgorodi ülempiiskopp Makarij a. 1534, Soomlased ei jätwat järele ohwrid oma nõidade palwemajadesse wiimast.

Eestlastel oli pea igas talus tohust ehk peergudelt tehtud kaanega wakakene, Ukule püha. Õhtul enne Uku pidu kaeti aidas laud, laua pääle tõsteti Uku wakk. Waka ümber laoti liha, wõid, kala, leiba, mett, tangusid ja muud rooga. Paar tera igast külwiwilja liigilt pandi torbikuga waka sisse ja jäeti sinna kolmanda päewani. Samasugune oli ka püha Tönni ehk Tõnise wakk. See hoiti aida nurgas, kuhu talle, pääle muu, wilja, õlle, liha ja riide uudiseid wiidi. Tõnist ennast kujutas wahaküünla otsakene.

Ka Soomlastel oli oma Uku wakk. Kus teda hoiti, ei ole enam teada, wist aga neis ohwriaitades, milledest mõned jäljed weel tunnistust annawad. Nii olnud näituseks Wiitasaarel kaks ohwriaita, milledes rooga nägemata waimude tarwis peetud. Siia wiidi kõiksugu ohwrid, ka wäiksematest käsitöödest osa, nii söömanõudest ja lutikatelt. Aidad oliwad kogu küla päralt. Üks mees kunagi sisse minna ei julgenud, ikka mitu korraga.

Siis näeme nüüd, et Soome sugu rahwastel templi alustus on olnud, olgu see küll iluta ja halb. Ühised jumalahooned on loomulik edenemine alamalt astmelt, üksiku jumalateenistusest omas kodus.

 

2. Ebajumalate kujud.

Kaua aega tarwitas inimelesugu, enne kui jumalat enesele waimu näol ette jõudis kujutada; ta tegi enesele häämeelega silmale nähtawa ja käele katsutawa kuju omast jumalalt. Esialgul nägi ja otsis ta jumalat mõnes loodud asjas, mis oma iseäraliku moe ja wäljanägemise läbi tähelepanemist äratas, pärastpoole, kõrgemal hariduse astmel, tegi, nikerdas, sepitses ta enesele jumala elawa olewuse, iseäranis inimese näol. Nii Pheidiase marmorikujud, Greeka kunsti imetööd.

Loodud asjad ehk neilt walmistatud kujud ise oliwad ja on Siberi rahwaste suuremale osale jumalad. Neid katsutakse ohwritega wõita; neid trahwitakse, kui nad abi ei anna.

Ostjakkidest näituseks räägitakse, nad peksiwad oma ebajumala kuju, kui kalasaak ei õnnistanud, kiskusiwad temal riided seljast, sidusiwad nööri kaela ja heitsiwad ta poriauku; siis pidasiwad talle õige jutluse: "Wist oled maganud, et meie palweid ei kuulnud, ehk oled juba liig wana ja ei jõua jumala ametit enam pidada. Meie esiisadele olid sa küll abiks, aga nüüd oled sa laisk ja oskamata." Lombis peeti jumal nii kaua, kui jälle kalu hakkas saama, siis wõeti ta wälja, nühiti puhtaks, aeti uued riided selga, wiidi endisele auukohale ja wõieti luu tall raswaga ära.

Loodud asjade jumalikult auustamisest leidub praegugi weel Soome rahwaste juures jälgi.

Ostjakkidel ja Woguulidel oliwad kõrged mäed ja kaljud jumalateks, Laplastel luured kiwimürakad ja ka Eestlased andsiwad kiwidele jumalikku auu. Kui meil ristiusk wõidule pääsis, heideti need mai'id ehk kiwimalid (kiwijumalad) jõgedesse ehk järwedesse ehk kaeweti ära maa sisse. Wist on ka n. n. neitsikiwid wanad ebajumalad.

Raske on ütelda, millal pühaks peetud puu jumalaks arwati, miilas ainult ta asupaigaks. Siin ei ole kuju ja paiga wahel ühtegi wahet. Pühalid puid leidub wäga mitme Soome sugu rahwa juures; sagedasti on puu koore sisse inimesenäoline jumala pilt lõigatud.

Kätega tehtud jumalaid on kahte liiki: kodused, perekonna jumalad ja mõne suurema kogu, mõnikord terwe rahwa, jumalad. Waatame esitiks, kuis koduste jumalatega lugu.

Soome sugu rahwastel on suuremalt osalt ainult kodujumalaid. Need on harilikult lambanahast, wildist ehk nartsudest tehtud nukud, haawlid ehk klaashelmed ulmaks pääs, korra riides, teise paljad. Harwemad on puust tehtud jumalad.

Castren jutustab, Samojeedidel olewat puust nikerdatud jumalakujusid, tawalises Samojeedlaste riides, aga wöödega, paeltega j. n. e. toredasti ehitud. Kui neile ohwerdatakse, wiiakse nad telki, selleks määratud kohale, muidu weetakse neid ree pääl.

Ostjakkide kodujumalaid kujutab juurelisatud pilt. (Pilt Nr. 2.)

Need on pea samasugused, kui Samojeedlastelgi. Sagedasti antakse jumalikku auu ka wäikesteie kiwidele, Wenelastelt saadud hiilgawatele karbikestele n. n. e. Aga ülemad kõigilt on puunukud. Igal kodujumalal on oma amet: kes hoiab põtralid, kes annab linnuõnne, kes terwist, kes abielu armastust.

Woguulide kodujumalad on nüüdsel ajal ka suuremalt jaolt Wenelastelt ostetud mängukannid, oma tehtud puunukud n. n. e.

 

Pilt nr.2 - Ostjakkide kodujumalad.

Wanast oliwad nende rahwaste jumalakujud kunstlikumad. Misjonärid olla neilt kõiksugu wasest walatud kujund wõtnud, mõned neisl usii nägu, teised hane ja muu linnu nägu.

Teistel Soome lugu rahwastel on niisugused kujud juba kadunud, aga üks ja teine asi tõendab, et neid ennewanast oli. Nii näituseks jutustati ühele rahwaluule korjajale Ingrimaal kellestki taluperenaeselt, kes püha pildi luud koorega wõidnud ja pildile soola ette pannud, üteldes; "Söö, söö!" See tähendab selgesti kodujumala kummardamist ja söötmist.

Muidugi on ka Eesllaste Tõnn ebajumal. Tonni igamees teha ei mõistnud. Seks kutsuti meister, see tegi wahast waksapikkuse inimesekuju, sellele ta tõmbas wäikesed püksid jalga ja mähkis ta nartsude sisse. Siis ta pandi waka sisse ja lubati temale kõigest kümnelt. Lubamise järel wiidi ta peidupaika, kas aita ehk õõne puu sisse.

Ühes paigas seiswaid, kogu rahwa poolt kummardatud jumalakujusid pääle kaljude ja puude on Tatarlastel ja Mongoolidel wist niisama wähe olnud, kui üleüldisi ehitusi jamalate tarwis, Samojeedlastel aga oli neid weel hiljaku; nii häwis üks wasest tehtud, istuwa inimese moodu ja suurune, alles mõni aasta enne Castreni uurimisereiü ära. Teise, kolme näoga puujumala, keda ka kogu rahwas auustas, põletaliwad misjonärid a. 1827 ühes 420 muu jumalakujuga ja lugemata ohwritega ära.

Ka Ostjakkidel on kodujumalate kõrwal üleüldised rikkasti ehitud jumalakujud. Nüüd on need Wenelaste eest metsaurgastesse ära peidetud, wanast oliwad nad igamehe näha. Wanemate aegade reisikirjeldused teawad mitmeil jutustada. Ühel oliwad wäga kallid riided seljas, riiete külge kinnitatud kõiksugu wask- ja raudkarrast elajatekujud, pääs hõbewanikud. Teine olnud wasest walatud hani, pesa talle kallimail nahast ja riidelt walmistatud. Oli wesilindude püüdmise aeg, siis toodi hanele ohwrid ja lubati talle jahisaagist raswa osaks. Uks kuju seisis Obi jõe ääres ja nimetati Obi-wana. Ta oli puult tehtud, pikk rauaga kaetud lont ehk nina pääs, millega ta rahwa usu järel kalad merelt Obi jõkke wedas; ta purpuri riideid kinnitas kuldsõlg. Kõrwal maas nähti tema raudsärki, wibu ja muid sõjariistu. Wetepuhkemise aegu toodi talle ohwrid, et kalasaak õnnistaks.

Permlaste juures praegusel ajal hiiekohtadell ebajumalakujusid enam ei leita, aga wanast neid oli palju, suuremaid ja wäiksemaid, enam ja wähem kuullaid; mõnda käidi seitsme päewa tee tagast kummardamas.

Wolga Soomlastelt on jumalakujud nii wara häwinud, et neisl ühtegi jälge enam järele ei ole jäänud.

Laplaste kiwijumalad ei olnud inimeste tehtud, waid loodud kaljud ja suured kiwid, ometi aga ladusiwad nad mõnikord kiwihunniku jumalaks kokku ja katsusiwad ihu osasid kujutada, näituseks ülemise suurema ja laiema kiwiga pääd.

Koguni Põhja-Soomest kuuleme, olla weel selle põlwe kalamehed arwata kolme küünra kõrgustele kiwipostidele raha, wiina j. n. e. ohwerdanud.

Puujumalad tegiwad Laplased õige lihtsasti; puu — iseäranis kask — juuriti maast wälja, juurepool raiuti ja siluti päänäoliseks, tüwepool oli kereks ja jalgadeks. Silmad maaliti jumalale ohwrielaja raswaga pähä. Kuju kõrwa pisteti kumbagi poole kaks oksa ja tõmmati kuju kohta kinni; see oli keelupuu ja pidi kuju warjama.

Eestlastest ja Liiwlastest annab meile Läti Hindrik teadusi, selged need aga just mitte ei ole. Tarapitha, keda Saarlased appi hüüdsiwad, seletatakie hiieks, teises kohas aga nimetatakse, Sakslased wisanud Tarapitha maalinnast wälja. See oli siis kuju. Ristiusukuulutajad olla jumalate kujusid maha raiunud. Need oliwad siis küll puust.

Wiedemann nimetab, Eestlastel olnud metsades suuri Uku kujusid, puuslik ehk puuslikene nimi.

Nimetame weel ühe ebajumala kuju, mis Eestis tänapäewal weel alal on, see on metsik, ka metsa-isa ja metsa-ema nimetatud, sest et ta ühel aastal meeste-, teisel naesteriide pandi. Ta kaitse all on kari.

Soomes on paganaaja jäljed selle külje poolelt õige puuduliled. Ometi jutustatakse ühelt ja teisest jumalakujult, pääle muu Tohni - ebajumalalt. Kuju olnud mehe suurune, kuusest tehtud, suured raudrõngad kõrwadeks. Weel sell aastasajal leitud üks osa sest kujust, hõbe raha täis.

 

3. Nõiad ja ohwripreestrid.

Soome sugu rahwaste usuelus on nõial lai tegewuse põld. Siberi rahwaste arwamise järel] ei wõi igapäine inimene jumalate ega haldijate ette astuda, ainult nõid on nendega ühenduses.

Kuidas wõib nõiaks laada? Nõia ametit toimetab nii hästi meeste- kui naesterahwas. Mõlernilt nõutakse, et nad noorelt põlwest saadik selle ameti pääle mõne wanema kuulsa nõia juures Õppides ette on walmistanud. Enamasti jääb amet samasse peresse edasi, aga mitte mõne perekonna eesõiguse tõttu, waid et osawus isalt poja kätte arwatakse minewat. Ju lapsepõlwes tähendawad iseäralised tundemärgid tulewase nõia pääle, näituseks sagedad unenägemised, minestused, langetõbe ilmumised j. n. e. Poisikene läheb kurwameelseks, hoiab teiste seltskonnast kõrwale ja katsub nõiduda — ainukene abinõuu, mis ta äritatud erkudele rahu toob. Nüüd wiiakse poiss mõne wanema nõia juure õppima. Õpiaeg ei ole kindel; ta kestab mõnikord ehk paar aastat. Poiss õpib jumalate nimed ja asupaigad tundma, jumalatele ohwerdama j. n. e. Pääali on, et ta ära harjub minestuiesse langema — siis lahkub tema hing kehast ja pääseb nägemata waimude maailmaga ühendusesse.

Mitte ainult pärimise kaudu ei jõuta selle ameti pääle. Wotjakkidel näituseks wõib igaüks nõiaks saada, kes enesele selleks tarwilikud tundmised jõuab muretseda. Need tundmised annawad haldijad. Wiimaseid on mitut seltsi, wägewamaid ja nõrgemaid, ülem on Jn-mar, ülijumal. See ilmutab ennast palujale öösel, mõni õppinud nõid ühes, wiib õplase kõiksugustesse koledatesse paikadesse, mängib aga kõige aja kannelt, et õplane ei kardaks. Wiimati jõuawad nad wäga laia jõe juure, mille üle kandle keeled on wenitatud. Neil keeltel peab õplane tantsima ja hüppama. Nii sagedasti, kui ta kukub, kaotab ta osa omalt tulewasest mõjuwõimust. Wägew nõid laab sellest, kelle jalg kordagi ei wäärata.

Ka wasta tahtmist wõib nõiaks saada, nimelt kui jumalad kedagi otseteel seks kutsuwad ehk sunniwad.

Laplaste juures on nõia amet ülitähtjas. Nõid on 1) prohwet, see on teadja, õpetaja, 2) ohwripreester, kes üksinda jumalateenistust toimetab ja wiimati 3) patriarh, kelle sõna rahwas igas asjas peab kuulma. Selle tähtsa -ameti pääle kutsuwad jumalad täiskaswanud noore mehe, talle silmanähtawalt ehk unenäos ilmudes. Nad õpetawad teda mõnes üksikus kohas ehk saadawad ta Manalaste türmid nõidadelt tarkust korjama. Pääle selle wõis ka elawatelt nõidadelt õppida.

Teadjaks, targaks wõis Soomlaste juures last juba emaihus teha. Seks otstarbeks pidi ema kolmel neljapäewal enne päewatõusu palja taewa alla minema, wana tuleraua jalge wahele wõtma, põhja poole waatama ja tedre ehk kuke ajud ära sööma. On laps juba sündinud, ja peab tast tark saama, siis tuleb, enne kui laps kolm päewa wanaks saanud, ja õpetaja ehk keegi muu teda õnnistanud, niisugusest kosest, kus wesi mööda päewa kee­rab, kolm korda wahtu wõtta, ükskord tagasi panna ja lapse pääd ja rinda pesta; nii kolmel neljapäewal. Siis tuleb lapsest tark, kes kõiksugu hääd wõib teha, were kinni panna, tuld kustutada j. n. e. Peab temast pahategija tark laama, siis wõetagu weli, mis wasta päewa keerab.

Ka täiskaswanud inimene wõib nõiaks saada ja enesele haldija käsualuseks muretseda. Wõtku kaljult kastet, kosest wahtu hallikalt wett ja pesku pääd kolmel pühapäewahommikul. Kes nii suur teadja on, et tall mitu haldijat on, peab enne surma oma tarkuse ja wõimu mõnele teisele parandama, muida ei lahku suremisel hing üheksa päewa ihult, ja pahad waimud wiiwad ihu ära. Ta mingu Jaaniöösel õplasega kose keskele kiwi pääle; punane lõng, mis kolm ööd surnu pääluus seisnud, ulatagu õpetaja suust õplase suhu, siis ei unusta see ühtigi, mis ta kuuleb. Siis peseb õpetaja kose wahuga õplase pääd ja paneb talle oma kübara pähä.

Oli nõid teise juures õppimas, ja on õpiaeg mööda, siis peetakse suured peod. Nõid pühitsetakse oma uue ameti pääle. Selle juures pannalde kõiksugu kombeid tähele.

Pühitsemise kommetelt on Wotjakkidel weel nüüdki jälgesid leida. Sääl walib nimelt mõni tähtsam nõid ohwripreeltrid ja pühendab nad ameti pääle. Küla poolt saadetakse nõiale kolmehobuse wanker ehk regi järele; kõik rahwas peseb saunas puhtaks, ka nõid. Waheajal kaetakse laud walge linaga, kolm leiba pannakse lauale ja nii mitu wiinapudelit, kui külas peresid on. Siis astub kandlemängija sisse ja algab püha toimetult. Nõid on walges riides, ühes käes mõek, teises piits. Kannel hüüab, nõid tantsib ja hüppab, künni maha langeb. Siis nime­tab ta mõne nime; on lelle nimelist meelt leida, siis saab see ohwripreeltriks. Ei ole niisugust, siis awitawad seks määratud tugewad mehed nõia jälle jalule ja see tantsib ja hüüab edasi, künni kõik preestrid walitud. Walimise aegu laulab kõik rahwas ja saadab palweid jumalate poole.

Tähtsad abinõuud nõidumisel on isesugune ülikond ja trumm.

Samojeedlaste nõial ripub näo ees riie: wäljaspoolne maailm peab peidetud olema, et seespoolne silm seda parem hinge­ilma näha wõiks. Rind on raudplaadiga haldijate löökide wasta kaitstud. Pääd katab tohukaabu, üle õlade heidetakse waip, mille külge kõiksugu nahad, kirjud lapid, metallilt tilgutused ja rõngad on õmmeldud, muu seas ebajumalate ja muinasjutuliste elajate kujud.

Laplaste nõiad lükkasiwad ameti talitusel üle parema käewarre walkrõnga, sidusiwad wöö üle pahema õla parema kaenla alla kinni ja ajasiwad walge kuue üle. Tuli naisjumalale ohwerdada, siis pandi pääle selle weel walge kübar pähä.

Pääle sellekohase ülikonna on nõial suurema hulga Soome sugu rahwaste juures ameti tegewusel trumm abiks ja tunde­märgiks. See läheb sugust sugusse, ja mida wanem ta on, seda auusam. Teda tarwitawad ainult mehed; naesed katsuwad noa, kirwe, kiwi ja wöö abil haldija tahtmist teada saada. Trumm on nii püha, et naene teda puudutadagi ei tohi.

Laplaste juures tehti trumm kas kuuse, männa ehk kase puult; puu tüwi pidi aga mööda päewa kaswanud olema. Nahk oli põhjapõdra kaelast nülitud. Trummi nahale oli lepa koore weega maalitud jumalaid, haldijaid ja pahu waimusid, päikene, kuu ja tähed, kirik ja Norralase talu, püha mägi ja Laplase eluhoone, metselajaid, ühe sõnaga, mis aga liin ja teises ilmas näha. Trummi küljes rippus kellukesi, mida enam neid oli, seda wägewamaks peeti nõida; iga kellukene tähendas waimu, kes nõia käsualune oli. Pääle kellukeste seoti trummi külge kõiksugu kõlisewaid rõngaid, nahatutikesi, wäikeseid jumalate kujusid j. n. e.

Nõidumine sünnib wäga mitmel kombel. Samojeedlastel walitakse nõidumise ajaks tawalisesti öö. Tule ümber istuwad nõid, tema abiline ehk abilised ja päältwaatajad. Nõid suitsutab kõige päält oma kuube, mütsi ja trummi. Siis hakkab ta tasakesti trummi lööma, ise liigutab takti järele käsi ja jalgu; ühtlasi ta laulab ta laulu sõnu kordab abiline ehk ka kõik juuresolijad. (Pilt Nr. 3).

 

Pilt nr. 3 - Nõidumine iurtas. Noial, kas Samojeedlane, on trumm käes; tema abiline paremat kätt on Ostjakk.

Aega mööda läheb trummilöömine nobedamaks ja nobedamaks, nõia liigutused on juba krambi sarnased; ta laul muutub arusaamata rõkkamiseks, tema silmad wälguwad, wiimaks langeb ta minestusesse ja lamab maas ilma teadmata ja tundmata: nüüd on ta waimude wallas, on ühenduses haldijatega ja jumalatega.

Ärkab nõid ülesse, siis jutustab ta, kus ta hing sell ajal oi nud, mis waimudega kokku saanud, mis wastusi neilt kuulnud. Küsimused ja wastused on tawalisesti kaunis igapäewased: kas jahi- wõi kalaõnne loota, kuhu põhjapõdrad kadunud j. n. e.

Nii kui Samojeedlaste juures, on asi pea kõikide Soome rahwaste juures. Pääasi on, et nõid minestusesse mõistab langeda; siis on ta waimudega ühenduses ja neilt toob ta wastused; enese poolt ei tea ta ühtigi. Minestusesse langemine ei ole sugugi kerge asi: mõnikord kulub seks terwe öö ära, ja kõige selle aja tehku nõid kõiksugu kehaliigutusi, löögu wasta pääd ja rinda, heitku maha, tõmmaku ennast kokku, ajagu sirgeks j. n. e. Sellepärast kõlbab nõiaks ainult tugew ja terwe inimene ; Lapi nõiad pidiwad 50 aastaselt ameti maha panema. Minestusesse jäi nõid lühema ehk pikema aja, selle pääle waadates, kui pea ta jumalatega kokku sai. Lapi nõidadel oli "arwaja" abiliseks; see pidi nõia jälle hinge laulma, nimelt nii, et ta ära arwas ja nimetas, kus nõia hing wiibib. Keegi nõid oli kolm aastat minestuses olnud, enne kui arwaja õige koha teadis nimetada, et nõia hing olla Hane soole sopi sees, Kolmandama kortsu sees.

Et hing ihust lahkuda wõib, see arwamine ei ole Eestlastelgi wõeras, tuulispää on wana naese hing, mis' ümber lendab ja paha teeb, kuna keha kuskil maas lamab.

Mitte ainult minestuses ei saanud nõid jumalate tahtnud teada; oli seks ka kergemaidki abinõuusid; kirwe abil, noa, sõela abil, wee ja wiina päält waadati ja uuriti tulewikku ja tumedat minewikku. Ka unenäos wõis jumal nõiale ilmutada, mida see teada tahtis. Eestlased uurisiwad ja uuriwad tulewikku hõbe rinnasõlega, mis lõnga otsa rippuma pannakse, ehk wõtme ja lauluraamatuga.

Nõida peeti Soome sugu rahwaste juures luures auus. Ta elatas ennast suuremalt osalt kingitustelt ja sest lihalt, mis ohwrikordadel ta jaoks kõrwale pandi. Ta maeti püha hiiepuude alla ja peeti selle koha kaitsewaimuks.

Nõia ametitalitused on tawalisesti kolmesugused; nõid on 1) preester, 2) arst, 3) prohwet. Kõige päält on nõid preester. Tema on otsekoheses ühenduses jumalatega ja mõistab nende tahtmist ära tunda. Iseäranis küsitakse ta nõuu, kui jumalatele ohwiid tuleb wiia. Tema määrab, kunas, kus, missugusele liimalale tarwis ohwerdada, mida karwa ohwriloom peab olema; tema tapab ohwrilooma, jagab liha, kogub were astjatesse, söödab jumalaid j. n. e.

Wotjakkidel on nõia kõrwal iseäralised ohwripreestrid, kes kõik ohwritalitused toimetawad, nõid on ainult pääjuhataja.

Läti Hindrik kirjeldab meile, kuidas Liiwlastel arbalööja jumalate tahtmist teada püüdis, kas nad Saksa preestrit ohwriks soowiwad, wõi mitte.

Ka Eestlastel oliwad omad ohwripreestrid. Kolga-Jaani kihelkonnas, Lebawere küla ligidal on n. n. nõiahallik. Siin olla wanast ohwerdatud. Hallika ümber kaswanud püha hiis, kuhu ainult ohwripreestril luba olnud sisse astuda.

Ohwrijuhatuse kõrwal on nõial muidugi weel preestri toimetusi. Ostjakkidel määrab nõid, missugustele puudele ja kiwidele jumalik auu tuleb anda; ta pühitseb jumalate kujud ja otsustab, kuhu paika need tulewad seada.

Tsheremisside nõid, m u s h a n nimetatud, palub matusel surnule rahu, pulmal laulatab ta mõrsja ja peiu kokku, lapsele annab ta nime. Nime andmine käib järgmisel wiisil: Nõid wõtab lapse sülle, kui see just karjub, nimetab siis ühe ja teise nime, ja mis nime juures laps wagusi jääb, selle saab ta omaks. Ehk nõid lööb taela külge tuld, ise nimetab nimesid; missuguse nime juures tuli taela hakkab, see pannakse lapsele.

Tihuwashidel põmiseb nõid weega täidetud astja pääle arusaamata sõnu; sest weelt annab ta emale ja lapsele juua. Siis heidab ta minestulesse, ja üles ärkades paneb ta lapsele nime — see on siis muidugi jumalatelt saadud. Haige, kes surmawoodil, tunnistab sagedasti nõiale omad patud üles.

Teiseks on nõid oma rahwa arlt. Kui ristiusu tulemisega ohwripreestri amet ühes ohwri wiimisega ammu juba kadunud ja unustatud oli, oli arlt ikka weel igatsetud ja otsitud abiandja, ja eks meie ajalgi sagedasti kuulda ole, sääl ja sääl käidud targa, lausuja, soolapuhuja juures abi otsimas.

Weske räägib, Pihkwa Eestlased katsunud haiget nõidumisel parandada ja löönud linna juure kannelt.

Soomlased uuriwad wee abil, kas haigus on Jumala saadetud ja surmaks loodud, wõi mitte. Wesi peab selgel, pilweta ööl kastelt korjatud olma; wee sisse pannakse surnu riiete küljelt wõetud wask nööp, lõhe soolesl leitud kiwi ja hane liida. Läheb weti legaleks, siis on haigus jumalalt ja wõimatu parandada. K.i rlawat hõbedat ja wiina tarwitatakse uurimise abinõuuks.

Nõial oli haiguse puhul kaks kõhult; esitiks pidi ta wälja uurima, kult haigus pärit, teiseks pidi ta, kas paha wõi hääga, haiguse ära parandama. Pahaga sündis see nii, et haigust sajaladi ja lõimati, ehk et haiget kohta puserdati ja muljuti, hääga et nõid jumalatelt küüs, mis ohwrit nad nõuawad. Ostjakkidel nimetas nõid, mitu põhjapõtra tuliwad ohwerdada. Ohwriks määratul põder toodi telgi ette, jalga seoti talle nöör, mille teine ots haige kätte wiidi. Juhtus haige nööri tõmbama, siis kargusiwad nõid ja sugulased, kes õues seisiwad, ohwrilooma kullale ja lapsiwad ta ära.

Allpool on kirjeldus, kuidas Ostjakkide nõid haiget parandus. Nõid ei wõi ühtigi teha, enne kui haldijatelt teadult ei ole saanud, et õige aeg tulnud. Seda teadult oodates läheb nõid metsa, istub kiwile, nägu metsa poole pöördud. Mõnikord saab ta paastudes ja paludes päewa kaks kolm oodata. Et wastust rutem saaks, tuleb rahwas kokku, tantsib ja laulab nõia ümber. Jumalad andsiwad wiimaks wastuse. Kõik osawõtjad kogusiwad stia haige telki nõia (linber, kes käsu andis: igaüks tehku jumalakuju kas puust ehk puukoored, neljajalgse-, linnu-, kala-näolise. Ise tegi ta luure linnu ja pani lelle haige üle rippuma. Teiste tehtud kujud mahutati tule ümber, mis telgi ukse ees põles. Wibu ja nool käes, astus nõid tule ääre, waatas taewa poole ja ütles huige niinel: "Olen ma süiidlane, siis lendagu mu hing ihust, kui see nool wibult ; olen ma siiüta, wiibigu hing mu sees!" Siis wõttis noid mõned elulad kalad kätte ja õhkas: "Olgu mu palwe woolsam, kui woolas wesi, jõudku nobedamini, kui nobe nool!" Siis lihtis nõid kolm korda ja saatis noole lendu. Weel palus ta : "Waata, jumal, oma (ilmadega mu ohwert, haistku teda su sõõrmed ; wõta ta wasta!" Pääle selle lõikas ta kala tükkideks ja hakkas tänulaulu laulma. Nüüd algas täieline etendus. Nõid wõtlis koli, pisiis kalad sisse ja läks neid jumala ette wiima. Ilma et telgi juurel! ära oleks läinud, kujutas ta oma reisi: kord tõiilis la mäe pääle, kord astus alla orgu, komistas, ujus ülejõe, paalis koerte käell, peitis metselajate ja haldijate eest. Seda tehes haukus ta kui koer, huliiskui kiskjaloom. Wiimaks mitme waewaja wiletlule järel oli la jumala juures, langes põlwile ja küsis alandlikult : "Kes on haiguses süüdlane, wõi mis on haiguse põhjus?"

Oli ta jumalalt wastuse saanud, mis päältwaatajatele saladuseks jäi, tuli nõid tagasi haige juure. Siin ei olnud muud enam teha, kui haiget kohta ohwrikalade werega ja raswaga wõida ja see säält ära noolida. Oleks haigel hobune ehk põhjapõder olnud ohwerdada, siis oleks ta selle naha sisse mähitud.

Kolmandaks oli nõid tulewiku ettekuulutaja, minewiku ja teadmata asjade ära arwaja — prohwet.

Tahab keegi enesele uut hoonet ehitada, peab nõid jumalatelt küsima, kas asi õnneks läheb, wõi mitte, peab ka õige ehitusekoha wälja otsima. On Laplasel põder kadunud, siis andku nõid teada, kuhu kohta loom läinud, ehk kes ta ära wiinud. Oli Lapi nõial tarwis laadale sõita, siis saatis ta enne oma käsualuse haldija waatama, kas Rootsi kaupmehed juba tulnud. Oli ta kodust kaugel, siis andsiwad waimud talle teada, kas kodus kõik asjad korras.

Soomlased tarwitasiwad sõela tulewiku teadasaamiseks. Sõel heideti näituseks, põhi ülespoole, põrandale, sõela pääle pandi wastastikku wähe soola ja leiba, süsi ja sawipala. Siis wõeti hari, millega kolm korda surnu pääd soetud, pisteti ta warre sisse nõel lõnga silmalisega ja pandi ta kesk sõela põhja. Arbalööja pidas nüüd silmalisest kinni ja hakkas arbasõnu lugema. Harja liikumist tähendati ja seletati uuritawa asja pääle.

Arbalöömine sünnib enamasti saunas; ka peab kuuaeg ja päew teada olema, millal teda ettewõtta sobib.

Nõidumise juures arwati sõnal suur mõju olewat. Neid loeti ja lausuti werejooksu kinnipanemiseks, ussipiste ja mitmesuguste haiguste wasta. Neid on kõnekeeles, on ka luulekeeles. Kui wanad nad Eestlaste ja Soomlaste juures on, ei tea selgesti ütelda. Paganaajast wist mõned pärit on, wäga mitmete juures aga märkame katoliku aja mõju. Kindel on, et see põhjusmõte, mis Eesti-Soome nõialauludest läbi käib, usk sõna, iseäranis Jumala sõna mõju sisse, paganaaja oma ei ole.

 

 

4. Ohwrikombed.

Mis pühadesse paikadesse, ebajumalate kujudesse ja nõia ametisse puudub, siis oli siin eri Soome sugu rahwaste juures
palju ühtlast. Nii ei ole asi ohwri kommetega, need lähewad enam lahku.

Kõigi Soome rahwaste juures näitab moeks olnud olewat, et kodused ohwrid peremees ehk perenaene ise toimetab. Ohwrikombed on siin lihtsad; ohwriks tuuakse wäiksemaid andeid: lindusid, linnu mune ja sulgesid, kalu, wõid, piima, õlut, mett, wäikeste elajate nahkasid, peenikest raha j. n. e. Ku iaga ohwer terwe perekonna ehk koguni rahwa poolt tuuakse, ehk kui üksikul inimesel mõni luurem kahju on olnud, ehk kui ta mõnda suuremat õnnetust enesest ära tahab pöörda, siis on ka ohwer üiurepäralisem ja kombed mõnesugusemad.

Ruum ei luba kahjuks, et iga Soome rahwa ohwrist lugijale pildi tooklime; waatame siis wähemalt, kuidas see ühe rahwa juures toimetati ja osalt weel toimetatakse, kus praegugi weel ristiusk wõidule ei ole jõudnud, nimelt Tsheremisside juures.

Ohwri päewa, suuruse j. n. e. määras wanast nõid, mushan. Kus teda enam ei ole, teewad seda ohwripreestrid ja muud külawanemad. Ühti asi peetakse ka nõuu, kust ohwriloomad tulewad osta, ja jagatakse kulud osawõtjate pääle ära. Kulud kantakse nende külade poolt, kellede päralt püha hiis on. Nad on seks otstarbeks eri osadesse jagatud; need osad joowad pidudel ühest astjast. Need on isaisadelt päritud, suitsust mustad ja nii suured, et neist 50—300 inimest juua wõiwad; neid tarwitatakse ainult ohwripidude aegu.

Pääle nende astjate hoolitseb iga osa weel muude ohwrinõuude eest : tuuakse lüuremaid ja wäiksemaid kaussisid ja kulpisid, kõiksugu katlaid ja tohupudelid. Iga osa walib enesele ühe "käija," ja need kokku ühe rahahoidja. Käijad käiwad tarwilisi ohwriloomi ostmas. Enne kui nad teele lähewad, pt-lewad nad näod puhtaks ja panewad uued riided selga; teel Ioewad nad ühtelugu palweid. Ostetawat looma uuriwad ja katsuwad nad igast küljeli; loomal peawad nimelt määratud oinaelused olema, muidu ta ei kõlba. Kõigepäält peab ta wäristama, kui ta pääle waadatakse, ehk wähemalt, kui teda käega puudutatakse. Karwal on ka tähendus. Musti loomi tohib ainult maajumalannale pakkuda; täpiline ei kõlba sugugi, loom ulgu ühekarwaline. Suurem loom ei tohi pääle poolteise aasta waua olla, linnu aastate pääle ei waadata.

Needsamad käijad wiiwad ühtlasi kaugemal elawatele rahwaliikmetele sõna eestulewast ohwrist. Nad rändawad sagedasti, kott seljas, sajad werstad. Igas kohas näitawad nad tunnistuseks arbapulga ette, kuhu nõid oma märgi sisse on lõiganud. Need märgid on kõigile Tsheremissidele tuttawad.

Õhtul enne ohwripäewa koguwad ohwripreestrid kokku; nad paluwad ja walawad wäikseid hobuse- ja lehmanäolisi tinakujusid. Kõigepäält walatakse kujud ülijumalale, siis järge mööda teistele.

Pääle selle walmistatakse iseäraline ohwriwöö. See on kahe küünra pikkune pühast hiielt toodud niinerihm, mille pääle kõiksugu piltisid ja kriipsusid joonistatakse. Kriipsud tähendawat selle jumala märki, kellele ohwer wiiakse, wõi — teiste seletuste järel — elajate ostmiseks korjatud rahasumma suurust. Weel tehakse wäiksem wöö, niisama piltidega ja joontega; ta külge riputatakse walatud kujud. Juba öö jooksul lähewad ohwripreestrid ja muud jumalakartlikud inimesed ohwripaigale ja paluwad. Teisel päewal on rahwas wara jalul, see on, ainult mehed; naesed ei tohi suurte ohwrite aegu külast kippudagi, muidu nad pekstakse waese omaks, wõi kas tapetakse äragi.

Waade on nüüd õige piduline ; kõik ohwripaigale wiijad teed täis mehi, kes saunas ehk jões argipäewa musta ihult pesknud, uued puhtad riided selga pannud, uued jalanartsud ja niinewiisud jalga. Riided on suuremalt jaolt walged. Ohwripaigale wiiakse wankrite pääl ohwriastjaid, leiba, õlle- ja wiinakehasid j. n. e. Wankri taga on uue niineköiega ohwriloomad kinni. Ohwripaigal pannakse puude okstele käterätikud rippuma. Puude ette laotatakse lõhmuse oksi maha, nende pääle heidetakse walge lina; lina pääle mahutatakse toodud leiwad, wiinaga täidetud anumad ja kausid ohwri liha tarwis. Üks suurem kauss pannakse kolme maa sisse löödud tulba pääle, neljanda otsa kinnitatakse põlew wahaküünal. Iga püha puu juure kohendatakse kaks tulekohta, suurem ja wäiksem. Suuremal on mõlemal pool tulbas kõrwal, tulbaste pääl põikpuu, selle küljes katlad. Põletispuudeks wõetakse pühast hiiest mahakukkunud kuiwi oksi ehk pikse löödud puid.

Nüüd tuuakse ohwriloom püha puu juure ja seotakse ühte oks akinni. Mõnes kohas sünnib see kandlilöömise saatusel. Püha puu ees seisawad palujad nii wiisi, et ohwripreester just puu juures on, abilised ta taga, siis muu rahwas kahes reas. Ena­masti on ainult preestril müts pääs; kõikide silmad on päewa tõusu poole pöördud. Ohwripreestril on tuletungal käes, abilisel paremas käes nuga, pahemas kirwes. Nii ütleb preester palwet, ja abiline kilistab kõige aja noaga kirwest. Siis sammuwad mõlemad kolm korda ümber püha puu, tule, ohwrilooma ja koguduse, abiline kirwest kilistades ees, preester tuletungalt ööritades järel; preester loeb kõige aja rutusti palweid, abiline kordab ta sõnu. Sell wiilil aetakse pahad waimud minema, et nad ohwrit ei eksitaks.

 

Pilt nr. 4. - Ohwrilooma kastmine külma weega.

Nüüd pistab abiline noa tuppe ja wõtab preestrilt tungla; preester murrab pühast puust lõhmuse oksa ja pistab selle ligidal seiswasse weeastjasse. Siis tuleb ta ettewaatlikult tagant looma poole ja äigab häkitselt loomale oksaga üle selja. Wäristab loom, on asi hää; muidu katsutakse weel kolm korda. Kui see ei aita, kallatakse kogu astja täis loomale üle. Ei tule ikka weel oodetud märki, wiiakse loom ära ja tuuakse teine. (Pilt Nr. 4.)

Ohwriks kõlblik loom tapetakse järgmisel wiisil. On preester looma otsaeliselt wähe karwu ära lõiganud, seotakse looma jalad ühte, ja heidetakse ta maha; siis pistab preester loomale noaga kurku. Wälja purtskawasse weresse kastab ta mõlemad eesläinud õhtul walmistatud niinewööd, ja riputab nüüd alles wäiksema külge tinakujud. Mõlemad wööd seotakse risti ümber puu; otsad ei sõlmita mitte ühte, waid pistetakse teine teisest läbi, nii et pääle joonestatud märgid näha on. Siia jääwad wööd tulewa aastani, kus nad ära põletatakse. Suur patt on, kui keegi neid puudutab.

Wanast olla weristamisel osa werest tuide riputatud, uuemal ajal lastakse weri altjasse, kult ta püha puu juurte pääle kallatakse; ka wõiab preester werega püha puud poolteise küünra kõrguseni.

Looma jaotamisel peab hoidma, et kondid wiga ei saa; muidu ohwer jumalale ei kõlba. On loom suur, nagu lehm, hobune, siis keedetakse pää, jalad, rinnatükk, süda, kopsud ja maksad wäiksemas katlas, muu liha suuremas. Lõigates maha pudenenud lihatükid heidetakse tuide, niisama rohi, kui ta weriseks saanud.

 

Pilt nr. 5 - Arbalaastude lõikamine.

Nüüd süüdetakse wahaküünal, mis weristamise aegu kustutatud oli, jälle põlema ja uuritakse teisel wiisil, kas ohwer kõlbab. Preester seisab, ütleb pika palwe, kõik teised põlwitawad: wiimaks palub ta jumalatelt märku, kas ohwer kõlbab. Seks lõikab ta pühalt puult murtud oksa küljelt tükikese koort ja waatab, kumb pool maha kukkudes pääle jääb. Ohwer on kõlblik, kui walge pool pääle tuleb. Nii katsutakse 3, 6, koguni 9 korda ja waadetakse, kummad märgid wõidawad, hääd wõi pahad. (Pilt nr. 5.)

Abiline paneb nüüd lihapala kaussi ja lisab sellele leent ning katlas keedetud pudru juure. Preester maitseb, heidab lulikatäie niinewööde ja kummagi tule pääle ja annab siis rahwale maitsta. Sama wiisi maitstakse mett, õlut j. n. e. Preester ajab lelle oksa lõhki, mille küljelt ta arbalaastud lõikas, kinnitab maha lõigatud koored ta külge, niisama liha ja leiwaraasukesed ja pistab kogu püha oksa niinewöösse kinni.

 

Pilt nr. 6 - Ohwripalve pidamine.

Saadi nüüd lell wiisil teada, et ohwer jumala meelepäraline on, siis algawad päris palwed, ilmutatakse ohwerdajate lootused ja tarwed. Seda tehakse lõpmata pikas palwes, mis mõnikord kas tundi neli wältab. (Pilt No 6.)

Näi tuleks anname allpool mõned kohad Tsheremisside ohwripalwest: "Suurele jumalale toome terwe, alustamata leiwa, kannu walame täis õlut ja süütame põlema suure hõbeküünla. Puudutamata annetega palume perele lisa, karjale sigidust, leiwale jätku, rahu meie majale ja terwist luurelt häält jumalalt!" Nüüd tulewad kõiksugu palwed, näituseks, et põld õnnistaks. "Kui kewadene tööaeg tulnud ja me põllule läheme, künname ja seemet külwame, siis tee, suur jumal, juured laiaks, kõrred tugewaks, pääd raskeks, kui hõbenööbid! Anna selle külwile looja wihma, luba öörahu, hoia teda halla ja külma rahe eelt, l:aille teda kõwa tormi ja kange palawa eelt! Kui wili küps on ja meie perega nõuu pidanud ning sirp käes põllule läheme lõikama, siis anna palju wihkusid ja parmaid, palju hakkisid ja kuli järid; kui wihud rattale laome, anna ka siis õnnistust! Anna üliküllalt rehe juures kerkiwaid wahelikkulid, nii ka, kui neid pekstakse ja maha laotatakse puhastamiseks ja tuulamiseks; anna leralnmnikuid, kui Wolga liiwa! Anna rohket lõikult iga astja ääreni. Kui oleme leiba küpsetanud, näljale rawitsenud, kerjusele jaganud ja ta teele saatnud; kui ühe osa oleme käsile wõtnud ja kaks osa tagawaraks jätnud; kui keisrile oleme maksnud, mis kohus — siis anna lõpmata leiba meile süüa, ja juua sugulaste ja seitsmekümne seitsme sõbraga!" Pääle selle palutakse karjale sigidust, mesilaste õnne, jahisaaki, siis tuleb kauba palwe, milles palutakse, jumal tehku müüdawa kalliks, ostetawa odawaks, hoidku Tatari ja Wene petjate eelt. Lõpusõnad on: "Nii kui päikene tõuseb, kuu kaswab, meri äärte tasa täidetakse, nii rõõmusta sina meid, suur jumal, ja anna palju leiba ja rohket hõberaha, õnnista peret, sigita karja ja wala meie üle wälja kõiksugu annete rikkust! Nii kui pääsukene päärib, nii kui siid wenib, nii pikenda sa meie päewad ! Nii kui mets mängib, kui mäekesed hõiskawad, nii olgu meie elu!" Kõige wiimaks palutakse jumalalt andeks, kui mõni ohwrikomme ehk õieti toimetatud ei ole, ja siis algab kole söömine; mõni on piduroa ootusel paastunud, et kõht enam wasta wõtaks. Süües kükitab rahwas ehk heidab küljele; suurtes küna moodu astjates on lihamürakad; neist lõikab igaüks, nii kui süda kutsub, hammustab leiba kõrwa ja rüüpab mõdu ehk õlut juure.

Inimesi on sagedasti õige palju; ka kontwõerastest ei ole puudust. Söögi järel korjatakse järele jäänud raasukesed, kondid ja ülikonnad ja põletatakse ära. Hobuste nahad, mis wanast puude otsa mädanema heideti, häwitatakse nüüd sell wiisil, et neid tule pääl kõrwetatakse ja wenitatakse; jalgade, pää, saba külge seotakse niineköied, millede otsas kuus meest tõmbawad. Pilt näitab, kuis ohwripreestrid päralt tehtud tööd keha kinnitawad. (Pilt Nr 7.)

 

Pilt nr. 7 - Ohwripreestrite söömaeg.

Inimeste ohwrid oliwad ja on Soome sugu rahwaste juures pruugitawad, ajalehe lugijad ehk teawad, et wiimasel nälja-ajal weel Wotjakid wana mehe ohwerdasiwad. Soomlaste, iseäranis Greekausuliste juures, toimetatakse nüüdki weel ühiseid ohwrid, nime järele lähewad nad sagedasti küll mõnele pühale, aga komme ise on paganaaja mälestus.

Wiedemann jutustab meile ohwrist, mis Setukesed Annepäewal (24. Heina k. p.) Anne mäel toowad. Weristades loetakse järgmine palwe: "Puhas, püha Ann! hoia ja warja, siita ja soeta, nooruta noorekesi, wäeta wanakesi! hoia esi puu tagati ja puhma tagati, kiwi tagati ja kannu tagati! Ole esi lamba karjuses, uma karjuse ommawa ullis! ole esi, puhas Anne, karjuse ülekaeja, hoia esi üle suwe kari mõtsan kurja eeli, warja kari wiha eeli, kõdun kari kahju eest!"

Eestlastest teatab Adamus Bremensis XI. aastasajast, nad ostnud wäljamaa kaupmeestelt terwe kehaga inimesi, keda nad päralt ohwerdanud. Sõjawangide ohwerdamisest räägib Läti Hindrik mitmes kohas. Tuttaw on Gutslassi kirjeldus ohwritest Wõhandu jõel.

Eestimaal, mäletab weel Kreutzwald, tapeti Toomapäewaks sikk, Olewipäewaks Olewi lammas; weri ohwerdati koduhaldijatele, sisikonnad kanneti Uku kiwile, liha sõi taluwägi ise. Mihklipäewal weristas peremees kuke ära, wiskas suled, jalad ja sooled tuide. Liha keedeti; keetmise aegu ei tohtinud keegi sõrmega liha külge puutuda. Oli keedus küps, wiidi üks osa Uku kiwile; mis üle jäi, selle sõi peremees üksinda, keegi teine ei tohtinud maitstagi. R. Holimann teatab, et kukeohwrit paar naabri peremeest ühtlasi toimetasiwad. Kukke weristades pidi waatama, et weri tuide purtskas. Ülepää, lisab ta juure, oli moeks, ohwrikohale palja pääga ja põlwede pääl läheneda ja ütelda: "Siin on, wõta wasta ja ole sellega rahul, mis ma sulle annan ; ise ära sa wõta ühtigi! "

Olen lõpule jõudnud. Lisan palwe ja lootuse juure, et eelseiswad read ka omalt poolt meie rahwaluule korjamise tööd elustaksiwad. Palju on juba salwes, palju ootab weel lõikajat. Mis jult meie esiwanemate jumalateenistusesse puudub, siis wõikliwad siin pühade puude nimekirjad eripaikades ja jutustused nõidadest ning nõidumiselt palju selgull tuua. Ärgem siis wäsigem, enne kui wili katuse all!

O. K.